Menüü

I Maailmasõda ja sellele järgnenud periood nõudis metsadelt suuri ohvreid. Metsad olid laastatud. Puudus ülevaade metsade pindala ja metsade seisukorra kohta. Metsakorralduskavad kas hävinud või kadunud. Tuli kindlaks teha metsade seisukord. Kes on suuteline seda tööd tegema? Jäädi peatuma metsateadlase E. Schabakule, kes Venemaa metsades oli näidanud ennast heast küljest, kes oskas metsakorralduse töid teha ja omas häid organiseerimise võimeid.
Eesti metsakorraldusele pani seega aluse metsateadlane E.Schabak, kes määrati metsakorralduse büroo juhatajaks 16. detsembril 1919 a.

Eduard Schabak sündis 20. aprillil 1866 aastal Tartumaal Koguta vallas karjamõisa rentniku pojana. Keskhariduse omandas Tartu kroonugümnaasiumis (1885 a.) ja agronoomi kutse sai Tartu Ülikoolis 1887. a. Metsanduse vastu suurt huvi tundes, siirdus E.Schabak Peterburi Metsainstituuti, mille lõpetas I järgu õpetatud metsateadlasena. Schabaku teenistus metsanduse alal kestis üle 40 aasta. 4 aastat oli ta abimetsaülemaks Liivi- ja Kuramaal. Alates 1894 a. kuni pensionile minekuni (1934 a.) aga tegeles ta metsakorraldusega, välja arvatud 4 aastane vahemik, mil ta võttis osa Vene-Jaapani sõjast ohvitserina.
Praktilise tegevuse kõrval oli E. Schabak viljakas ka metsakirjanduse alal. Tema sulest ilmus „Taksaatori märkmed“ 1913-1914 a. Ajakirjas „Eesti Mets“ ja „Eesti Metsanduse Aastaraamatus“ ilmus üle 50 metsandusalase artikli (1921-1939)
Selline mitmekülgne mees asus 1919 a. Eestis komplekteerima metsakorraldajate kaadrit.
Metsakorralduse büroo koosseisu suuruseks määrati 1919 a. 10 metsataksaatorit ja 20 maamõõtjat. Esimesed mehed värbas E.Schabak tööle 1920 a. märtsikuu II poolel. Esimesena kirjutati nimekirja Georg Bellen, noorema taksaatorina, alates 15.märtsist 1920a. 1 maiks 1920 a. oli värvatud 19 inimest ja oktoobrikuu lõpuks kõik 30 inimest.
Koosseisu kuulusid teiste seas meile tuntud G.Avaja (Avajev) ja A.Pavlov salgaülematena, K.Popov, V.Lebedev, S.Kostjukovits taksaatoritena, Mihhail Kuznetsov, S.Dehterev, I.Barbejev ja Sergei Kuznetsov maamõõtjatena.
Metsakorralduse välilitöid alustati 1920 a. kevadel. 1920-1922 a. tehti lihtsustatud metsakorraldust. Kuna koosseis oli väga kirju, kõik ei omanud vajalikku eriharidust ja töö käis neile üle jõu, lahkus koosseisust 1921-1922 a 12 isikut. Nende asemele värvati tööle eriharidust omavaid noori maamõõtjaid. Hilisematel aastatel võeti vabanevatele kohtadele tolleaegseid metsanduse üliõpilasi. 1923-1924 a asus 12 üliõpilast metsakorraldusse, nende seas T.Martna, E.Soodla, E Jõgi, E.Saar ja J.Okas.
Raskustele vaatmata tehti metsakorralduse alal siiski tubli töö ära. 1920 a. koostati „Eesti Vabariigi metsakorralduse juhatuskiri“. Esimestel aastatel koostati lihtsustatud majandamiskavad, mis koosnesid 4 leheküljest. Neile lisati takseerkirjeldus ja puistuplaan.

3 aasta jookul, so. 1920-1922 a., tehti lihtsustatud metsakorraldust 791 tuhande hektari suurusel pindalal.
Kuna kiireloomulised tööd said ära tehtud, otsustati, et alates 1923 a. alustatakse täismetsakorraldusega. Esialgu koondati töö neisse metskondadesse, kus lihtsustatud metsakorraldus jäi tegemata.
Peale majandamiskava, takseerkirjelduse ja puistuplaani koostati ka plansetid. 1927 a. võttis Schabak kasutusele Morozovi ja Cajanderi metatüpoloogia, kohandades neid meie oludele.
Aastatel 1923-1934, so. Sabaku ajal, tehti täismetsakorraldust 910 tuhandel hektaril.
1927 a. vähendati metsakorraldajate koosseisu 20 isikule. See mõjus metsakorralduse käigule pidurdavalt. Kui enne 1927 a. korraldati keskmiselt 98 tuh.ha aastas, siis 1927-1933 a. keskmiselt 65 tuh. ha.
E.Schabak oli väga energiline töömees. Oma alluvatelt nõudis ta tähtaegset ja korralikku tööd. Tööaeg ei olnud piiratud. Võis töötada millal tahtis, ka puhkepäevadel. Sellega võimaldas ta metsanduse üliõpilastel ülikoolis edasi õppida. E.Schabaku käe alt käis läbi (1920-1934 a.) 84 metsakorraldajat, neist suur osa metsanduse üliõpilasi ja ülikooli lõpetanuid. Metsakorraldus oli tol ajal kohaks, kust noored metsanduse ala spetsialistid 2-4 aasta möödudes läksid metskondadesse juhtivatele kohtadele., omades häid praktilisi kogemusi ja organseerimisvõimet. Oli ka neid, kes jäid lõpuni truuks metsakorraldusele.
E.Schabak oli lihtne, kuid õiglane ja otsekohene mees. Ta luges palju ja oli nõuks igas metsanduslikus küsimses. Ei olnud metsameeste kokkutulekut, kus oleks puudunud E.Schabak. Ta võttis rohesti sõna, vaidles ja kus vaja kirus. Tema armastatuim kirumissõna oli „verflucht“.
Uuema kirjandusega oli ta alati tuttav. Oli vaimustatud aerofotode kasutusele võtmisest metsakorralduses (1923-1924). E.Schabak oskas kaitsta ja põhjendada oma seisukohti. Tolleaegses Riigivolikogus käis ta 1925 a. kaitsmas metsakorralduse osakonna saatuse küsimust. Taheti metsakorralduse osakond, kui mittevajalik sulgeda. Ei kartnud ta ministri kabinetis selle töölauale panemast oma pastlaid, vihjates sellega metsakorraldajate töö raskusele.
E.Schabak pani Eestis tugeva aluse metskorradusele. See alus ja vaba vaim on püsinud metsakorraldajate peres senini. E.Schabak suri 1942 a. Tartus.
Seoses E.Schabaku pensionle minekuga asus metsakorraldse büroo juhataja kohale metsateadlane Arved Reinvald.

A.Reinvald sündis 23.juulil 1883 a. Tallinnas. Lõpetas Tallinna Peetri Reaalkooli.. Astus Peterbri metsainstituuti, mille lõpetas 1910. a. Töötas metsakorraldajana ja metsaülemana mitmetes Venemaa kubermangudes (1910-1921).
Alates 4. juulist 1921 a. kuni 1. maini 1925 a. oli maakonna metsaülem Valga- ja Järvamaal. 1.maist 1925 a. kuni 1. aprillini 1931 a. Voltveti metsakooli juhataja, 1. aprillist 1931 kuni 16. nvember 1934 a. metsainspektor. Metsakrralduse büroo juhatajana töötas A.Reinvald kuni 14. oktoobrin 1939 a., mil ta lahkus Saksamaale. Elas hiljem Saksa Demokraatlkus Vabariigis, kus ilmselt ka suri.
A.Reinvald oli mitmekülgne ja suurte kogemustega metsamees. Iseloomult oli ta vaikne ja tagasihoidlik, täielik vastand E.Schabakule.
1934. a. kaotas kehtivuse veneaegne metsaseadus ja astus jõusse uus. Uue seadusega kooskõlas muudeti 1920 a. maksma pandud metsakorralduse juhatuskiri ja kinnitati 1935 a. Põllutööministri otsusega uus juhend metsade korraldamiseks ja metsade majandamiskavade koostamiseks. Uues juhendis nõuti, et metsakorraldusega kaasnevad maamõõdutööd vastaksid oma täpsuselt ja iseloomult katastri mõõtmistöödele. Metsakorralduse salkade koosseisu arvati 4 vanemat maamõõtjat, kelle ülesandeks oli metsatükkide välispiiride kindlaksmääramine, mõõtmine ja vormistamine. Plansetid koostati geograafiliste koordinaatide abil. Juhendi metsade korraldamiseks ja metsamajanduse kavade koostamiseks koostas A.Reinvald. Metsakorralduse maht A.Reinvaldi ajal, aatatel 1935-1940, oli keskmiselt 46 tuhat ha aastas.
1937 a. oli metsakorralduse büroo koosseisus peale juhataja 4 vanemat maamõõtjat, 2 maamõõtjat väljaspool koosseisu, 4 vanemat taksaatorit, 4 nooremat taksaatorit ja 8 tehnikut. Seega koosseis jäi endiseks, so. 20 isikut ja juhataja. 1939 a. lõpetati algkorrldus (täiskorraldus). 1940 a. tehti juba metsakorralduse revisjon. 1940 aaastaks olid peale riiklike metsade korraldatud ka enamus linnade ja vabrikute metsi. Samuti olid korraldatud kõik kaitsemetsad. Talumetsad korraldati 50 ha alates. Ka nende korraldamne oli lõpukorral.

A.Reivaldi lahkumisega Eestist määrati uueks metsakorralduse büroo juhatajaks Elmar Saar (14. oktoober 1939 a.). Elmar Saar sündis 11. augustil 1901 a. lõpetas Tartu Õpetajate Semnari 1921 a. ja astus samal aastal Tartu Ülikooli Põllumajanduse teaduskonna etsanduse osakonda, mille lõpetas 1926 a. Tööle asus 10.mail 1924 a. Oli metsakorralduse büroos noorem maamõõtja, hiljem taksaaror.
1. detsembril 1937 aastal asus Metsahoiukmtee sekretäri kohale. Metsakorraldusse pöördus tagasi 14. okoobri 1939 a. büroo juhataja kohal. Sellel kohal töötas kuni 1944 a. sptembrini. Hiljem määrati ta metsakorralduse büroo peainseneriks, ühtlasi juhataja asetäitjaks. 1945 a. sügisel lahkus E.Saar metsakorraldusest ja asus Tartu Ülikooli juurde õppejõuks.
1941 a. algasid metsakorralduse välitööd normaalsel ajal. Sõjategevusele vaatamata tööd jätkusid normaalses tempos kuni 1943 aastani, mil metsakorraldajate koosseisu vähendati poole võrra.

(Johhannes Okas - ettekanne metsakorralduse 50 aasta juubelil 1969 aastal).