Käesolev raamat on oodanud avaldamist eesti keeles peaaegu terve sajandi. Aastatel 1911-1913 ilmus „Taksaatori märkmed“ vihikutena tolleaegses metsanduslikus ajakirjas „Lesnoi Žurnal“ ning 1914 aastal avaldati see St.-Peterburgis omaette raamatuna. Raamat omandas kiiresti suure populaarsuse. Asjaomastes ringkondades aga hakati seda hellitavalt kutsuma „taksaatori piibliks“.
Ühelt poolt võib käesolevasse väljaandesse suhtuda, kui meenutusse möödunud aegadest või kui kultuuriloolisse ekskurssi, kuid teiselt poolt märkab lugeja kindlasti rohkesti detaile, mõttekäike ja väärtushinnanguid, mis viivad teda aja relatiivsuse tajumiseni.
Viibides seoses rahvusvahelise keskkonnaauditiga 2008 aasta sügisel Georgias ja kohtudes kohalike metsakorraldajatega nende välilaagris Svanethi piirkonnas, tuli muuhulgas jutuks ka metsakorralduse areng laiemalt. Oma üllatuseks kuulsin kollegide suust kõlavat Eduard Schabaku nime ning veendunud arvamust, et „Taksaatori märkmed“ ei ole minetanud aktuaalsust ka tänapäeval. Siinjuures olgu märgitud, et oma töös kasutasid kohalikud metsakorraldajad kõige moodsamaid tehnilisi vahendeid alustades GPS seadmetest, digitaalsetest spektrotsonaalsetest aerofotodest ja pihuarvutitest ning Maailmapanga toetusel ja Austria ning Soome kolleegide kaasabil väljatöötatud metsakorraldusliku tarkvaraga lõpetades. Võib olla just sellel kohtumisel sai küpseks idee „Taksaatori märkmete“ avaldamiseks ka eesti keeles.